Robert Kreem – mees, kes tegi ESTO

Robert Estor Kreem

FOTO: Erakogu

Käesoleval suvel toimuvad üleilmsed eesti kultuuripäevad – lühemalt ESTO 2019 – juba kaheteistkümnendat korda. Kes aga oli see mees, kelle ideest kord kõik algas?

Kui 83-aastane Robert Kreem 2006. aastal 16. augustil oma kodus Torontos suri, räägiti temast kui tuntud eesti ühiskonnategelasest. Toronto oli tõesti ta kodu ja Kanada ka teine kodumaa, kus suurema osa oma elust elas. Elas nii, et temast sai abikaasa ning kolme isa. Ajapikku ka neljakordne vanaisa. Ent midagi olulist andis Robert Kreem ka üle maailma laiali pillutatud eesti ühiskonnale. See miski on ESTO.

Kui Robert Saaremaal, Salme vallas Tatterselja metsavahi pojana sündis, sai ta teisegi eesnime: Estor. Kaasa sai ta ka aktiivse eluhoiaku, sest juba Kuressaare gümnaasiumi õpilasena oli ta Eesti Noored malevkonna juht.

Pärast kommunistide veretööd Kuressaares ja Saksa vägede tulekut osales Sõrve vallutamisel Saksa rügemendile allunud Eesti üksuses. Kreem võitles Eesti Leegionis Neveli, Jõepera ja Narva rinnetel aastail 1943 ja 1944.

Pärast sõda oli ta Saksamaal noorte organiseerija ning Skautide Põhjamaleva juht. Lõpetas I Eesti Metsamärgi kursuse Skautide Maailmabüroo patronaaži all 1947.

Saksamaal kohtas Robert oma tulevast abikaasat Mai Sõrrat – nende abielu kestis 59 aastat. Saksamaal alustas ta ka õpinguid Erlangeni ülikooli õigusteaduskonnas ning jätkas neid hiljem Kanadas, kus ta saavutas 1959. aastal Bachelor of Laws (LL.B.) kraadi kaugõppijana American Extension School of Law Chicagos.

Juurateadmiste täienduseks õppis mees ka Ottawa ülikoolis sotsiaaltööd (Master of Social Work) ning osales 1963. aastal välipraktikal New Yorgi osariigi ülemkohtus Brooklynis. Oma magistriväitekirja kirjutas ta teemal «Etniliste kultuuripärivuste tähtsusest vanemate inimeste abistamisel sotsiaalasutustes».

Aastaid tegutses Robert Kreem lastekaitse alal ning juhtis Toronto Rahvusvahelise Instituudi tegevust. 18 aastat, kuni pensionile minekuni töötas ta Ontario sotsiaalministeeriumis vanurite töö nõunikuna ning piirkondlike laste ja perekondade abistamisasutuste tegevuse juhendajana, ülevaatajana ja standardite kontrollijana.

FOTO: Kaader videost

Robert Kreem oli suur organiseerija. Ta oli mitmete aktsioonide ja organisatsioonide algataja ning esimees. Teiste hulgas said just tema eestvõttel teoks Saarlaste ühingu kooskäimised, esimene suurpidu 1955 aastal ning maakondlikud killamängud 1979. Tänu Robert Kreemi initsiatiivile leiti Toronto Eesti Maja ostmiseks tarvilik kapital. Kuid mis ehk maailmalaiuselt kõige põnevam – Robert Kreemi ideest sündis ESTO.

Kõik algas väiksemast ringist, sest esimesed eesti päevad toimusid 1957. aastal Põhja-Ameerika Torontos. Kuid ühtekuuluvustundest tingitud energia tõi lainetustena ridamisi eesti päevi, mis kulmineerusid 1972. aastal ülemaailmsete eesti päevadega. See oli esimene kord, mil kogunesid võimaluste piires ja vabas maailmas need eestlased, kes 1944. aasta sügisel Eestis roimarliku punaterrori eest põgenesid.

ESTO nime sai festival küll väikese viivega, kuid püsivalt. Ning ilmselt on see nimi segu nii Robert Estor Kreemi teisest eesnimest kui ka Torontos kohanenud eestlastele kohalike poolt antud hellitusnimest – estos.

Ent tänasesse päeva sobivalt ja tulevikku vaatavalt on ilus meeles pidada sedagi, et just Robert Kreem oli see, kes organiseeris ja viis ellu ESTO LINK'i – vabatahtlike tööd, hoidmaks sidet eesti vanema põlvkonnaga ning abistades neid.

Robert Kreemi sulest on ilmunud mitmeid sotsiaaltööalaseid publikatsioone ning kaks mälestusraamatut. Ta on toimetanud kogumiku «Vananemine» (kirjutisi erinevatelt kutsealadelt) ja «Sotsiaaltöö teooria ja praktika».

Robert Kreem on pälvinud Saaremaa kõrgeima tunnustuse, Marmorplaadi ja Eesti riikliku teenetemärgi Riigivapi IV klassi ordeni. Teda on autasustatud ka Suurbritannia kuninganna Elizabeth II 25. a. valitsemise juubelimedaliga (1977).

FOTO: Kaader videost

20. augustil 2006. aastal avati Kuressaare Vanalinna kooli seinal pidulikult Robert Estor Kreemile pühendatud mälestustahvel. Tahvli autor on skulptor Riho Kuld.

Tagasi üles