Maris Vaher: välismaal elades unustame hoida oma laste sidemeid Eestiga

ESTO 2019
Copy
Maris Vaher on Soome eestlane ja ESTO 2019 avakontserdi toimkonna juht
Maris Vaher on Soome eestlane ja ESTO 2019 avakontserdi toimkonna juht Foto: Erakogu

​Kuidas hoida eestlust ja oma rahvust, kui elad ja töötad välismaal? Kuidas seada piiri taga elades ritta endale ja oma laste jaoks tähtsad asjad? Millega säilitada OMA ja kuidas julgustada teisigi nii toimima? Olen Maris Vaher ja korraldan 28. juunil Helsingis toimuvat ESTO 2019 avakontserti. Jagan teiega oma mõtteid. Sest olen märganud: välismaal elades unustame hoida oma laste sidemeid Eestiga.

Olen alati olnud korraga seotud mitme eri tegevusega, tegelenud mitme hobiga ja nautinud meeskonnatööd. Mulle lihtsalt meeldib organiseerida ja olla erinevate protsesside juures. Nii oli ESTO 2019 toimkonda sattumine minu jaoks meeletu vedamine.

Ma sündisin Jõgevamaal ja kasvasin pisikeses Ulvi külas Avinurme külje all. Seal käisin üheksa aastat väikeses ahiküttega külakoolis ja keskhariduse omandasin Jõgeva Gümnaasiumi humanitaarklassis. Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia diplomil seisab huvijuht-loovtegevuse õpetaja, spetsialiseerumisega draamaringi juhendaja. Pärast ülikooli töötasin lasteaiaõpetajana, vedasin draamaringi ja töötasin Kaagvere Erikoolis sotsiaalpedagoogina.

2012. aasta jaanuaris kolisin tütrega Helsingisse, kus tollal töötas minu peigmees. Kolisin, sest minu jaoks ei saanud pere erinevates riikides elades ühtsena eksisteerida. Enne emaks saamist olin hoolitsenud teiste laste eest ja elasin pigem kodust väljapoole. Kui meie perre sündis teine laps oli fookuses kodu ja pere, aga olin kuidagi üksinda võõras riigis ning keeleruumis. Mul oli mu pere ja kodu, aga kõik muu jäi ju Eestisse ning kui noorem laps sirgus, sain mõnel õhtul nädalas oma asju ajamas käia.

Alustasin soome keele õpinguid Helsingis Eesti Majas ja lisaks otsisin tegevusi, kus oleks veel eestlasi, kuna tundsin 'omadest' puudust. Nii käisin läbi erinevaid hobirühmasid, tegin sporti ja tutvusin kohalike eestlaste kultuuriseltsidega. Lõpuks õnnestus mul saada aastasele soome keele kursusele, tänu millele sain jala ukse vahele Helsingi kultuurimajadesse. Tutvusin oma valdkonna inimestega, töötasin rahvusvahelistes meeskondades ja leidsin võimalusi alustada erialast tööd. Sest vähemaga ma polekski leppinud. Selline siht oligi mul ju kohe, kui kodust välja läksin. Ent kogu tulevik tuli rajada nullist. See oli tõeliselt keeruline. Olin kui väike laps, kes esmalt õppis keelt rääkima, siis kohalikke tavasid tundma, harjus uue ja võõrapärasega ning teise riigi kodanikega... kuid mu silme ees oli siht – leida endale töökoht.

Kuna Soome koolides huvijuhte pole, pidin ma oma õpitud ametiga midagi muud peale hakkama. Aastast 2015 hakkasin osalema erinevate eesti seltside töös – laulsin segakooris «Siller», tegin kaasa teatrirühmas, läksin tantsima segarahvatantsurühma «Ülelahedad» ja hakkasin laulma Euroopa Eestlaste Kooris. Kuid ma kuulun ka eestikeelse hariduse seltsi.

Sest ma armastan oma maad, keelt, kultuuri ja inimesi. 

Eesti on minu kodu, igavesti. Kuid kuna mu lapsed on kasvanud Soomes ja käinud siinsetes lasteaedades, tekkis mul juba Soome kolides hirm, et nad jäävad eemale kõigest sellest, mida ma ise nii väga armastan. Et nad ei oska korralikult eesti keelt rääkida, et nad hakkavad kirjutama «väka vikaselt» ja et nad ei tunne minu sünnimaa tavasid, kohti ega kultuuri.

Meie pere kodukeel on eesti keel, kuid arvan, et kodune keel pole alati piisav. Sest meie kõigi igapäevane mängu- ja töökeel on ju hoopis võõras keel. Mina loen, räägin ja õpetan oma oskuste piires, aga uus, spetsiifiline sõnavara kinnistub muusika- ja matemaatikatundides mu lastes hoopis võõras keeles. See kõik on mind viinud selleni, et olen otsinud võimalusi tegeleda eestikeelse huviharidusega. Olen vedanud eestikeelseid lasteringe, töötanud asendusõpetajana Helsingis Latokartano põhikooli eestikeelsetes klassides ning löönud kaasa eesti kultuuri ja haridusega seotud projektides.

Nii sattus minu teele ka Helsingis tegutsev pereklubi Sipsik. Alguses käisin seal külalisena, kuid ühel päeval tehti mulle pakkumine hakata nende ringis laulu-mängu juhendajaks. Nõustusingi ja varsti sai minust kogu pereklubi juht ning praegu töötan juba neljandat aastat.

Seal samas, Alppila kiriku ruumides tehakse Helsingis ka eestikeelset kogudusetööd, mida juhib kantor Dagmar Õunap, kellega koos oleme loonud toimiva pereklubi, kus igal teisel laupäeval käivad koos eesti pered, et meisterdada, laulda, tantsida, sportida ja suhelda. Iga hooaja lõpetab kevadine perelaager, mis sel aastal toimub juba 13.  korda.

Perede hulgas on see tasuta kooskäimise võimalus väga populaarne. Lapsed leiavad nii omale uusi sõpru, perekonnad saavad omavahel huvitavalt aega veeta, eesti keeles suhelda ja samas õpitakse koos läbi erinevate teematundide ka eesti kombeid, laule ning tantse. Viimaste aastate vältel on meie kohtumistel keskmisel pea poolsada inimest.

Minu jaoks on Sipsiku kohtumistunnid omamoodi akude laadimispunk. Sipsik on haruharva mu töö, see on südameasi. Sest siin saan olla koos vahvate ja tegusate inimestega, ning üheskoos toome laste nägudele naeratuse. See kõik annab väga palju rohkem kui võtab.

Miks ma seda kõike räägin?

Sest hoolimata sellest, et eesti keele õppimiseks on Soomes küll kõik võimalused olemas, on reaalsus siiski see, et keelt nii naljalt selgeks ei saa. Õppimisest ja hoidmisest rääkimata. Nii on suurim roll just perekonnal. Ent paljud välismaal elavad pered pole veel mõistnud, kui tähtis on lapsele võimalus ennast oma emakeeles väljendada.

Öeldaks ju, et soome keel on nii sarnane, ehkki tegelikult on ikka hoopis erinev. Ja et meie kultuurid on lähedasem, kuid tegelikkuses loob taoline poolik suhtumine olukorra, kus lapsed ja ka nende vanemad räägivad arusaamatut segapudrukeelt. Usutakse pimesi, et ah, saame meie hakkama, saavad ka me lapsed. Kuid see pole nii, sest meie olime riiki vahetades täiskasvanud.

Meil oli eestikeelne alusharidus ja korralik keel ning kultuuriruum. Nii on täiskasvanute side Eestiga väga palju tugevam, kuid lastel on jäänud see side sündimata. Nende kodu on sünnist saadik olnud Soomes. 

Kes siis ollakse? Milline on su taust ja millist keelt ma kõnelen? Need on identiteediküsimused, mis lapsel ennast määratleda aitavad. Rääkimata keeleoskusega kaasnevast aluspõhjast, mis tagab tuleviku.

Maailm on küll üha rohkem lahti, kuid pärast pikka rännakut tahetaks ikka koju tulla. Kuhu siis?

Kui lapsel seda OMA-tunnetust pole, pole tal ju lõpuks oma kindlust. Vähemalt nii mõtlen mina ja see ajendab mind ikka ja jälle hoidma oma lastele lahti uksi, mis neid Eestiga ühendavad. Sest me ei tea ju kunagi, millal tahavad lapsed Eestisse tagasi elama või õppima minna. Ülikooliga on lihtsam, inglise keel on aina valdavam, kuid gümnaasiumi pääsemiseks peab eesti keel olema väga kõrgel tasemel, muidu lihtsalt ei saa sisu omandamisega hakkama, kuna tuleb tegeleda eesti keele mõistmisega.

Ärgem siis loobugem eestikeelse kirjanduse lugemisest, vaadakem eestikeelseid väärtfilme ja kuulakem eesti kvaliteetmuusikat. Nii hoiame oma sidet eesti kultuuriga. See kõik annab aga sõnavara, mida kodus söögilauas lihtsalt päevatoimetustest muljetades ei omandata. Ning lõpuks võib sõnade vähesus mõne ukse sootuks sulgeda.

Meil tasub meeles pidada, kui raske oli võõrasse riiki jõudes kohaneda ja mida tuli teha, et keel selgeks saada ning leida töökoht, kuhu päriselt ka minna tahetakse või kuidas leiti esimene kohalikust rahvusest sõber. Kui meie lapsed umbes 10 aasta pärast Eestisse otsustavad kolida, on nad täpselt samasuguses olukorras. Nad ei ole tavalised eestlased, nad on välismaalt tulnud eestlased. Meil on oluline neil teemadel mõtiskleda. Sest olgugi, et me elame mujal, on Eestil meie elus, hinges ja südames väga tähtis koht! Ning seda tuleb hoida, alati.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles