Marika Lampi: see oli hetk, mil Eestist sai minu jaoks tõelisus

Marika koos oma ema Tiinaga teel Tallinnasse.

FOTO: Erakogu

ESTO teeb sel suvel jälle ajalugu, sest XII üleilmsed eesti kultuuripäevade jõuavad Tartusse ja Tallinnasse üle Soome silla. Kuid see pole mitte esimene kord, mil ESTO Eestisse saabub. Oma mälestusi tollest saabumisest jagab ESTO 2019 toimkonna liige Marika Lampi.

Ma nägin Eestit esimest korda merelt, saabudes varahommikul laevaga Tallinna sadamasse. Aasta oli 1996 ja ma koos oma emaga reisinud USA-st Rootsi, kus toimus  ESTO ‘96 festival.

ESTO algas 4. augustil 1996 Stockholmis ja liikus 7. augustil Tallinna. Meeleolu laevas oli pidulik. Mina, kui nooremapoolne ESTO-l osaleja, sõin rõõmsalt Daimi jäätist ja laulsin koos sõbrannaga laeva välistekil erinevaid laule.

Saabusime Tallinnasse koos koiduga. Mereväelaev Sulev koos meeskooriga tuli ESTO laevale vastu ja lauldi muusikalist tervitust, silmapiiril paistsid vanalinna tornid.

ESTO traditsioon, mis algas aastal 1972 Torontos, oli esimest korda jõudnud Eestimaa pinnale.

See oli minu jaoks kirjeldamatult emotsionaalne hetk – mereõhk, kaunis hommik, eestikeelne laul ja armas Eesti mu ees. Eesti oli mulle kui muinasjutumaa, millest ma USA-s üles kasvades pidevalt kuulsin ja lugesin, aga mida ma ei olnud kunagi oma silmaga näinud. See hetk sadamas oli sama idülliline, nagu ma olin alati kujutanud Eesti olevat. Samas oli see minu jaoks hetk, mil Eestist sai minu jaoks tõelisus.

Ma ei osanud tollal veel aimata, et Eestist saab kord ka minu kodumaa. Või et tulen pärast USA-s ülikooli lõpetamist tulen Tartusse õppima ja seejärel Tallinnasse tööle. Et ehitan just Eestis elades oma karjääri, abiellun siin ja ostan oma esimese kodu just nimelt Eestisse.

Kuid nii on see tänaseks kõik läinud. Ning selle armsa mälestuse tõttu sel koidikul ja alanud kaunil suvepäeval, on seekordne ESTO laevasõit, mis toob festivali 28. juuni õhtul Helsingist Tallinnasse, mulle südamelähedane. 

Olen tänaseks sõitnud sadu kordi Tallinna ja Helsingi vahet, ent ometi tabab mind Tallinnasse saabudes see lapsena kogetu, suur äratundmisrõõm. Ning mõnikord meenutan just seda esimest Eestisse saabumist ja seda, mil moel see kogemus mu elu kujundas.

Sel aastal jõuab ESTO taas Eestimaale ja Silja Europa pardal toimub ESTO 2019 suur avapidu. Ilmselt ei ole seekordsel laeval just ülearu palju neid, kes Eestisse esmakordselt saabuvad. Aga ma loodan, et Eesti avaldab ka seekordsetele tulijatele muljet. Ning kui mitte avastamisrõõmu, siis ehk taasleidmisrõõmu ning äratundmishetki.

Soovin ka, et ESTO-lised tutvuksid Helsingiga. Linnaga, mille kaudu saabusid aastaid Eestisse kõik lääneriikide kodanikud. Soovin ka, et festivalil osalejad avastaksid enda jaoks heade mõtete linna Tartu, kuhu naljalt iga Eesti-reisi käigus ei jõutagi. Soovin, et me kõik saaksime uuesti kokku oma ammuste sõpradega, kes saabuvad üle maailma ja kellega viimati kohtusime aastaid tagasi, ent me kohtusime sel samal festivalil!

Kohtume ESTO-l!

Tagasi üles