Tiina Ets: ESTO tõttu toimusid mu pulmad plaanitust varem

FOTO: www.splitshire.com

Baltimore eestlane Tiina Kaia Ets meenutab 1976. aastal toimunud ESTO-t. See oli aasta, mil üleilmsed eesti kultuuripäevad toimusid just selles linnas ning Tiina Kaia elu määras see festival hoopis omal moel.

Sündisin ja kasvasin Baltimore linnas, Marylandi osariigis. Kuigi selles linnas oli eestlaste kogukond elanud juba 20. sajandi algusest, elavnes eestlaste tegevus mitmekordselt, kui sinna jõudsid nn pagulaseestlased. Rajati eesti kool, laulukoorid, rahvatantsurühm, kirik, naisring ja muid organisatsioone. Pärast 1972. aastal Torontos peetud esimesi Ülemaailmseid Eesti Päevi tundus USA eestlastele lausa loomulikuna, et 1976. aastal tuleks sama üritus pidada USA-s, tähistamaks ühtlasi Ameerika Ühendriikide 200. sünnipäeva. Baltimore üliaktiivne eestlaskond võttis selle ülesande endale.

Millised on minu mälestused sellest ajast? Mäletan vähemalt kolm aastat kestvat koosolekute-jada, milles osalesid minu ema Meeta (Vallner) Liiv, kes oli tollal ESTO ’76 peasekretär ja minu isa Voldemar Liiv oli ESTO ’76 laekur. Nad olid ESTO ettevalmistusega niivõrd hõivatud, et kui ma 1975. aasta kevadel neile teatasin, et kavatsen oma armsa Aguga abielluda, siis otsustati, et teisiti ei saa – pulmad tuleb pidada kohe-kohe, muidu pole pruudi perel aega sellega tegeleda. Sest lähenemas oli ju ESTO! Just tänu ESTO-le tegimegi kenad pulmad juba 1975. aasta oktoobris.

ESTO-le eelnenud aeg möödus kogu Baltimore eestlaskonnale töötähe all. Mu vastne abikaasa Agu Ets võttis omale Tantsupeo valgustuse korraldaja ülesande; mina aitasin koguda käsitöid ja neid välja panna näitusele. Olin ka Baltimore eesti rahvatantsurühma «Vanaranna» liige ja kavatsesin tantsida Tantsupeol.

Kõige meeldejäävam moment leidiski aset Tantsupeol, mis peeti Baltimore väärikas «Memorial Stadium»-nimelisel spordistaadionil. Tantsupeo alguses märkasime taevasse kogunevaid süsimusti äikesepilvi – ehk lähevad mööda! Agu oli kõrgel, staadioni ühes boksis, millest jooksid läbi kõikvõimalikud elektrijuhtmed; ees oli mikrofon, millega pidas ühendust 36 niinimetatud super-trouper prožektoritega väljakut valgustava tehnikuga.

Mina esinesin koos oma rahvatantsurühmaga harilikult pespalli mängudeks kasutataval väljakul. Olime jõudnud juba ligi pool programmi ära tantsida kui taevast läitsid välgunooled, kostis maadväristav mürin, pilved avanesid ja hakkas kallama sellist paduvihma, et olime oma rahvariietes silmapilkselt läbimärjad.

Ameeriklastest valgustustehnikud hakkasid ohutuseeskirju järgides prožektoreid kustutama, orkester jättis ehmatusega muusika mängimise hetkeks pooleli – aga meie, väljakul, juba üdini märjad ja lirtsuval murul libisedes – tantsisime hõisates ja naerdes edasi. Seda nähes andis programmi koreograaf Toomas Metsala orkestrile märku: mängige edasi, mängige edasi! Agu röökis oma mikrofoni: areeni valgustavad super-prožektorid jäägu põlema! Vastas üks üllatunud tehnik: kui nemad suudavad sellise tormi käes edasi tantsida, siis mina suudan neid valgustada

Ja tantsijad....tantsijad ei kõheldnud sekunditki, vaid tantsisid tormirajus edasi ja esitasid kogu ettenähtud programmi, lõpuni välja. Seda mäletan selgelt, kui üliraske tundus mu vettinud villane Hiiumaa-Pühalepa seelik!

Hiljem väitis naljahammas Jyri Kork, et programmis tuleks teha järgmine parandus: «koreograafia – Toomas Metsala; valgustus – Agu Ets; eriefektid – Jumal». Tõenäoliselt pole ükski eestlaste Tantsupidu, ei Eestis ega mujal, olnud just selline nagu ESTO ’76. ajal. Sellest räägivad nii osavõtjad kui ka pealtvaatajad tänapäevani.

Muidugi on meil hea meel, et meie tütar, Marika Kristi Lampi on käesoleva aasta ESTO korraldavas komitees. Ootame seegi kord põnevaid elamusi, uusi kogemusi, üllatusi ja meeldejäävaid hetki. Jõudu tööle!

Kohtume ESTO-l!

Tagasi üles