VIDEO: vabariigi presidendi värvikas kõne rahvuskongressil

ESTO 2019
Copy
President Kersti Kaljulaid avas ESTO 2019 raames toimunud rahvuskongressi.
President Kersti Kaljulaid avas ESTO 2019 raames toimunud rahvuskongressi. Foto: ESTO 2019

Üleilmsete eesti kulutuuripäevade raames sündinud traditsioon – ESTO rahvuskongress – toimus esmakordselt Eestis ning 2. juulil Telliskivi Loomelinnakus, Erinevate Tubade Klubis toimunud arutelupäeva avas väga isiklike ja tundeküllaste elupiltidega president Kersti Kaljulaid. Rahvuskongressi «Globaalsed eestlased» korraldas Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). 

Tere!

Ma ei saa jätta sissejuhatust tegemata lähtumata natukene ka sellest ümbrusest, kus me täna oleme. Tegemist on ilmselt ühe vana nõukogudeaegse tehasehoonega ja klubiruumiga – kes ikka viitsis süveneda sellesse, mis müüride taga toimus. Kui palju vaime siit täna välja suitsutatakse juba ainuüksi sellega, et ESTO üritus sellises kohas toimub! Kuigi siin oli kindlasti töötav punanurk ja palju muud sarnast, siis ESTOd ju toimisid. 72. aasta oma ma veel ei mäleta, 76. oma küll, kuigi asusin ju ka raudse eesriide taga. Mäletan ka hilisemaid aastaid, kus Nõukogude võim võimaldas eriti just kultuuriinimestel siiski suhelda ka Välis-Eesti kogukonnaga läbi Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu – VEKSA. Räägitakse, et see kõik käis läbi ühe väga kindla omaaegse filtri. Selleks, et sealtkaudu suhelda, liikus seda infot ka sinna, kuhu poleks tegelikult tahtnud, aga parem oli ikkagi suhelda kui päriselt suhtlemata jätta.

Siin ruumis tulevad toonasele elule tagasi mõeldes päris põnevad mõtted. Kui väliseestlased siia tulid, pidi ju elama Viru hotellis, kus seinad olid mikrobetoonist ja Tallinna linnast välja sugulaste juurde minna ei tohtinud. Aga kõik läksid, nagu me teame. Kõikidele, kes siia tulid, pakuti palju kartulisalatit ja viinerit, sest me ju tahtsime oma sugulastele parimat. Seitsmekümnendatel seda kartulisalatit ja sülti ja viinerit veel oli, kaheksakümnendatel läks sellegagi kehvemaks. Kaheksakümnendatel läks jällegi liikumine natuke vabamaks.

Siis, kui see raudne eesriie ükskord langes, tulid siia kasvõi Kanadast näiteks Peeter Mehisto ja Peter Roose, Kyllike Sillaste-Elling ja nii edasi. Alguses oli neid hästi lihtne eristada, sest nad rääkisid kolmekümnendate eesti keelt. Aktsent kadus kiiremini ära, aga sõnavarast viskas ikka kolmekümnendaid sisse. Seda oli tore kuulata. Peeter Mehistoga juhtus aga näiteks nii, et tema läks siin uuesti õppima. Ma ei tea, mida ta õppis, aga igal juhul õppis ta ära minu põlvkonna sõnavara. Kahekümneaastastel, kes temaga rääkisid, tekkis kohutav arusaamatus, sest taat on ilmselgelt 40, aga räägib meie põlvkonna keelt. Ta ise sellest aru ei saanud.

Juhtus ka muid naljakaid asju. Peetril oli näiteks Moskvitš, millega ta kuhugi sõitis, ja mille mingi osa lagunes ära. Ta teadis väga hästi, kuidas see osa on inglise keeles, aga mismoodi seda punni eesti keeles nimetada, sellest ei olnud tal õrnematki aimu. Sadas lihtsalt ühte tallu sisse ja teatas inglise keeles, et tema Moskvitšil see asi ära lagunes. Eestlastel jällegi muidugi puudus arusaam, kuidas sellest nüüd aru saada.

Nagu näha, siis neil katkestustel oli traagiline külg, aga neil oli alati ka koomiline külg. Ma arvan, et ka seda tasuks mäletada ja võib-olla ka üles kirjutada, sest niivõrd suur on kontrast. Kui näiteks täna läheb Eesti pere kuhugi mujale elama, siis tal on kasutada Üleilmakool, et hoida oma laps eesti keele terminoloogiaga kursis ja arenemas ka eestlasena. Et tema sõnavara võimaldaks tal siia tagasi pöörduda, ükskõik, kas see tuleb gümnaasiumi- või kõrgkooliastmes.

Ma endiselt ei väsi kutsumast üles ka Eesti Haridusministeeriumi – võib-olla saaks ka Riigikogu õla alla panna – mõtlema, kuidas jõuda selleni, et Üleilmakoolist kasvaks täis-curriculumiga eestikeelne gümnaasium internetis. Maailmas on päris palju internetis asuvaid gümnaasiume, kus saab tasemelt tasemele liikudes omandada täieliku keskhariduse ja minu arust peaks selline tööriist olema kättesaadav ka eestlasetele. Seda saaks kasutada ka teised koolid. Kõik selleks, et pakkuda lastele erinevaid õppimisvõimalusi. Üha vähem on nii, et ühevanused lapsed teavad ühtesid ja samu asju. Neil ongi vaja ka siin kodus, Eestis õppida erinevaid asju ja seda kõike võiks Internetist saada.

Tõuke sellele võiks anda just see vajadus, et täna õpib ka ikkagi päris palju Eesti lapsi igal pool mujal. Meil on lisandunud sellele kogukonnale, kes on Eestist kuhugi mujale kolinud – näiteks Euroopa tööjõu vaba liikumise raames – veel terve suur ametnikkond Brüsselis, Luksemburgis ja Strasbourgis. Nad ongi sinna lahkunud vaid mõneks ajaks – olen ju mina ka sellisesse kogukonda kaksteist aastat kuulunud. Võin öelda, et kui sellega tööd teha – kuigi tore oli ju ka omavahel kokku saada – siis meil näiteks ei olnud Luksemburgis eesti keelt aktsendiga rääkivaid lapsi. Kõik rääkisid eesti keelt täiesti korralikult, sest tänapäeval on ikkagi nii palju kättesaadavad ka raadioprogrammid, õhtujutud, kõik muu. Keeleliselt me täna enam ei lahkne. Ja juba see näitab, et ei ole mingit juttu Kodu-Eestist ja Välis-Eestist, vaid lihtsalt Eestist. Sidepidamise viisid on lihtsalt erinevad. Kes saab, jalutab lihtsalt kord nädalas üle Vabaduse väljaku, aga kes ei saa, kuulab Internetist podcaste ja lastejutte. Nii lihtne see ongi ja ei maksa seda üldse keerulisemaks teha.

Tegelikult on ka kõik teaduslikud analüüsid, mis tegelevad inimeste rändega, sedastanud ühe lihtsa põhimõtte: kui minna on raske, siis minnakse igaveseks. Kui minna on kerge, tullakse tihti tagasi ja minnakse jälle. Ma arvan, et sellest teaduslikust põhimõttest peamegi kinni hoidma. Ja kui meie noored ülevad, et nad tahavad lennata? Vaadake, meie Eesti on nii hea koht elamiseks küll, et ei ole mingit põhjust arvata, et nad ära lennanuna üsna pea ei avasta, et tegelikult on siin üsna hea ja nad tulevad siia tagasi.

Mitmeski mõttes on Eesti täna vanadest arenenud riikidest edumeelsem. Ma ei mõtle ainult e-lahenduste osas, mis võimaldavad teil kõigil, kes te Eesti kodanikud olete, ka mujal valimas käia ja nii edasi. On ka selles mõttes arenenud riik, et siin on ikkagi haridussüsteem, mis tagab kõikidele lastele selle, et nad saavad minna selle riigi parimatesse ülikoolidesse ja meie Tartu Ülikool kuulub ka maailma paremikku. Siin ei ole nii, et vanemate rahakotist või ametikohast või elukohast sõltub see, kuhu kooli laps saab minna. See on tegelikult väga suur luksus, nagu teavad need, kes on mujal elanud.

Meil on ka ravikindlustussüsteem, mis ei nõua inimese enda käest üldse ettemaksu: inimesed saavad arsti juures ära käia ja otsemaksmise süsteem ei põhjusta pere rahakotis täiendavaid pingeid. Ka seda ei ole paljudes arenenud riikides.

Meil on ka väga toredad kogukonnad. Tallinnas ka; siingi me istume keset Kalamaja kogukonda, mis on üks Eesti selgemaid riigisiseselt eristuvaid rühmi. Paljudele väga armas, ka oluliste naljade sihtpunktiks – mis on ka tõenäoliselt ära teenitud. Aga ta on kogukond, ja kogukonnapõhine toimetamine on Eestis hubane ja soe. Eks seda ole mujal ka, aga see siin on ikkagi meie päris enda oma.

Tegelikult ei jäägi muud öelda, kui et „Tere, armas Eesti rahvas»​ – nagu Johann Voldemar Jannsen meile kõigile ütles. See postipapa tervitus ei ole tegelikult siiamaani mitte kuidagi aegunud ja kõnetab meid ikka. Kui keegi ütleb «Tere, armas Eesti rahvas,»​ siis tunned uhkust, et kuulud selle rahva hulka. Tunned uhkust ise, et kuulud selle rahva hulka, ja et ka palju teisi inimesi tahab kuuluda selle rahva hulka. Seejuures ka need inimesed, kes ei ole sugugi sündinud eestlasena vaid näiteks abiellunud eestlasega või sündinud pere, kus üks vanem on eestlane. Võib-olla täna ka krobelise eesti keelega. Minu arvates peaksime kõikidele nendele ikkagi ütlema: «​Tere, armas Eesti rahvas,»​ sest nemad kõik, kui nad tahavad olla eestlased ja eesti keelt ja kultuuri ja komberuumi kalliks peavad, siis minu arust nad eestlased ongi.

Me ju teame, et eestlusel on mingi võlu, mingi külgetõmbejõud. Meie inimesed, kelle peredes on teistest rahvustest inimesi, neil tekib uhke eestlase olemise identiteet. Ma olen küsinud ka, et mis see on, mis neid võlub. Enamjaolt suurematest kultuuridest pärit inimesed ütlevad, et neile meeldib see meie salakeel. «​Sõidan kusagil suusaliftis või rongis, räägime omavahel kõva ja selge häälega ja mitte keegi ei saa meist aru!»​ Kui sa oled inglane või sakslane või prantslane, pead kogu aeg arvestama, et kümned miljonid inimesed saavad sinust aru.

21. sajandil ei ole enam suuruse, mõju, võimu korrelatsioon nii selge, et mida suurem, seda parem, seda võimsam, seda jõukam. Pisikesed, mobiilsed ja teistmoodi armsad – neil on sel sajandil tekkinud hoopis teistsugune roll. Ja ma arvan, et oleme osanud seda 21. sajandi maailma päris hästi ära kasutada, olles kõikide oma sõpradega võrgustunud läbi Euroopa Liidu ja NATO, leides samameelseid koalitsioone isegi ÜROs ja kaugemal. Võrgustumine on meile väga oluline, võimalus omavahel – vastavalt 21. sajandi tehnoloogiale – hästi sidet pidada on isegi riigi kohustus. Kui riik on öelnud, et inimesed võivad vabalt liikuda ja me ei kehtesta tobedaid asju nagu väljasõiduviisad – nagu totalitaarsed riigid – siis 21. sajandil ei peaks olema nii, et kui inimene kasutabki seda riigi antud võimalust, siis ta kaotab midagi selle riigi kodanik olemisest ära. Täna kaotab eestlane vähem kui ükskõik, millise maailma riigi kodanik, sest talle jääb alles valimisõigus, talle jääb alles võimalus suhelda kõikide riigiasutuste ja süsteemidega. Noh, abielluda veel Internetis ei saa, sest oleme arvanud, et omaenda pulma võiks igaks ikkagi kohale tulla. Aga suurt muud kohustust riik näole andmisele ei pane.

Minu arvates on see õige suund. Ja selline, kus Eesti on teinud kõvasti paremini kui kõik teised riigid. Ja seda kõike arendada ei ole üldse lihtne. See on väga kallis. Eesti kulutab, nagu hästi teada, kaitsele 2% SKT-st, aga selleks, et e-riik püsti püsiks, peame kulutama pool protsenti ja et ta areneks, veel terve protsendi. Aga midagi ei ole teha: kui me oleme osa tööjõu vabast liikumisest Euroopa Liidus ja ka tervitame seda, kui inimesed õpivad veelgi kaugemal, näiteks Ameerikas ja Austraalias, siis on meie kohustus minna oma inimestega kaasa.

Arvan, et me jõuame õige pea ka teiste riikidega koos selle arusaamani, et tänapäeva riik on selline oma inimestele selline turvaline dokk. Turvaline koht, mis tagab oma inimestele võimaluse töötada, õppida, elada kõikjal maailmas, ja kus riigi teenused lähevad neile kõikjale maailma järele. Inimene on põhimõtteliselt riigiga suhtes, kus ta maksab oma maksud, ilma, et ta isegi selleks riigis töötaks. Ja üleüldse – mis komme see on, et töötad ühes riigis korraga? Tänapäeval saab töötada väga paljudes riikides korraga. Ma arvan, et oleme Eestina paremini valmis ka selleks tulevikuks. Kui me oma kaarte sama hästi mängime, nagu viimased 30 aastat oleme teinud, siis globaalne eestlus kasvab aina suuremaks ja suuremaks. Meie siin kodus kindlasti rõõmuga ja hea meelega toetame ja hoiame nendega kontakti, kes on mujal ja kaugemal. Ja ikka ütleme, kui te koju tulete, «​Tere, armas Eesti rahvas,»​ nii, nagu papa Jannsen meid õpetas. Mõned asjad siin maailmas on ikka jäävad ka.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles